Istusin arsti ukse taga ja mu süda lõi kiiremini. Käed higistasid. Sees oli ärevus ja tunne, et ma tegelikult ei taha sinna sisse minna. See oli uus arst ja ma ei teadnud, mida oodata.

Olin ennast ette valmistanud. Küsimused olid mul juba paberile kirja pandud. Ja siis hakkasin mõtlema, miks see nii on. Miks ma tunnen ärevust lihtsalt arsti juurde minnes?

Minu jaoks ei olnud asi tervises. Asi oli kogemuses endas. Olen arstidega kogenud väga erinevat suhtumist. On olnud väga häid kogemusi, kus olen tundnud, et mind päriselt kuulatakse ja võetakse tõsiselt. Ja on olnud ka väga ebameeldivaid.

Kõik need varasemad kogemused tulid minuga sinna ukse taha kaasa. Me ei tule ju ühtegi olukorda tühja lehena. Me võtame endaga kaasa selle, mida oleme varem kogenud. Mõne inimese jaoks on need väga rasked kogemused, teise jaoks väiksemad, aga päris mõjutamata ei ole meist ilmselt keegi.

See on ka üks asi, mida ma oma töös palju märkan - varasemad kogemused mõjutavad seda, kuidas me järgmises sarnases olukorras ennast tunneme ja milleks juba ette valmistume.

Olen traumateadlik somaatilise enesejuhtimise coach ja võib-olla just seetõttu märkan järjest rohkem, kuidas varasemad kogemused, meie uskumused ja närvisüsteemi reaktsioonid mõjutavad seda, kuidas me tänastes olukordades ennast tunneme ja käitume.

Ja ka seda, kui suur mõju on meil teistele inimestele. Eriti siis, kui oleme nende suhtes mingis mõttes võimupositsioonil.

Kui lähed abi saama, oled paratamatult natuke haavatavam

Olen elu jooksul käinud päris paljude arstide juures ja kogenud väga erinevat suhtumist.

On olnud neid hetki, kus ma tõesti tunnen, et arst kuulab mind. Et ta ei vaata ainult analüüse või ühte sümptomit, vaid kuulab, mida ma räägin. Et ta tahab minuga koos aru saada, mis toimub ja mida võiks edasi teha.

Need kogemused on olnud eriti südantsoojendavad.

Sest arsti juurde minnes oled sa juba natuke haavatavamas olukorras. Sa ei lähe sinna enamasti niisama. Sul on mingi mure. Võib-olla sa kardad. Võib-olla oled juba pikalt vastuseid otsinud.

Sellises olukorras loeb väga palju see, kuidas sind vastu võetakse. Kas sind kuulatakse, kas sinu muret võetakse tõsiselt ja kas tunned, et arst päriselt tahab aru saada, mis toimub.

Aga olen kogenud ka vastupidist.

Külma või ükskõikset suhtumist. Sümptomeid, mida ei panda tähele. Mõnikord ka negatiivset tooni. Tunnet, et minu öeldut ei kuulata või minu mure ei ole oluline.

Arsti jaoks võib see olla üks kohtumine kümnetest selle päeva jooksul. Patsiendi jaoks võib see olla midagi hoopis muud.

Halb kogemus võib mõjutada seda, kuidas inimene järgmisele arstivisiidile läheb. Kas ta julgeb oma murest rääkida. Kas ta usub, et teda võetakse tõsiselt. Või kas ta üldse läheb järgmine kord abi otsima.

Ja kui ta ei lähe, võib jääda avastamata midagi, mis on tegelikult tõsine.

Just see pani mind mõtlema ka teistele kohtadele, kus ühe inimese positsioon annab tema sõnadele teise jaoks rohkem kaalu.

Täiskasvanu võib unustada. Laps ei pruugi.

Üks selline koht on kool. See teema puudutab mind ka väga isiklikult.

Me räägime palju koolikiusamisest ja õigusega. Aga enamasti räägime sellest, kuidas lapsed teisi lapsi kiusavad.

Palju vähem räägime sellest, kuidas täiskasvanud ise lastega suhtlevad.

Meil on väga palju imelisi õpetajaid. Õpetajaid, kes teevad oma tööd hingega. Kes näevad last ka siis, kui tal parasjagu hästi ei lähe. Kes oskavad toetada ja julgustada ning samal ajal ka nõuda.

Mõnikord võib üks selline õpetaja olla lapse jaoks inimene, kes näeb temas midagi, mida ta ise veel endas ei näe.

Ja seda võib inimene mäletada terve elu.

Aga paraku on ka teistsuguseid kogemusi.

„Sa oled rumal." „Jälle ei saanud aru?" „Sa rikud mu klassi keskmist hinnet."

Paljudel meist on täiskasvanuna siiani meeles mõni õpetaja öeldud lause.

Lapsed on ju väikesed inimesed. Kujunevad inimesed. Kui neile öelda midagi, mis mõjutab seda, kuidas nad iseennast hindavad, jääb see nendega kauaks kaasa.

Täiskasvanu võib sellise lause öelda ärritunult ja järgmisel päeval seda enam mitte mäletada.

Laps võib mäletada aastaid.

Üks laps võib sellest teha järelduse: ju ma siis olengi rumal. Ju ma ei saagi hakkama. Parem on mitte proovida.

Teine reageerib hoopis vastupidi. Hakkab vastu. Muutub trotslikuks. Eemaldub. Võib-olla mitte isegi selle õpetaja juures, vaid kuskil hoopis mujal.

Ja siis näeme käitumist, aga ei pruugi enam näha seda, mis selle käitumise taga on.

Räägitakse palju sellest, kuidas tänapäeva noored on ülemeelikud, neile lubatakse liiga palju või nad ei austa täiskasvanuid.

Aga minul tekib siis alati küsimus: kuidas me ootame noorelt inimeselt, kelle mõtlemine ja eneseregulatsioon alles kujunevad, paremat käitumist, kui täiskasvanu ise temaga lugupidavalt suhelda ei suuda?

See ei tähenda, et lastelt ei peaks midagi nõudma. Loomulikult peab.

Aga nõudlikkus ja alandamine ei ole üks ja sama asi.

Me ei tea, mida teine inimene endaga kaasas kannab

Tegelikult ei puuduta see ainult arste ja õpetajaid.

Sama dünaamika võib tekkida töökohal juhi ja töötaja vahel. Klienditeeninduses. Coachingu- või nõustamissuhtes. Igal pool, kus töötame inimestega ja kus meie roll või positsioon annab meie sõnadele rohkem kaalu.

Kui juht on sinu suhtes kiuslik, mõjutab see sinu igapäevaelu ja ka seda, mida sa iseendast arvad.

Me ei tea kunagi päriselt, mida teine inimene endaga kaasas kannab.

Kaks inimest võivad kuulda täpselt sama lauset ja kogeda seda täiesti erinevalt.

Mitte tingimata sellepärast, et üks neist on „liiga tundlik".

Me lihtsalt ei tule olukordadesse tühja lehena. Meie varasemad kogemused mõjutavad seda, mida märkame, millise tähenduse millelegi anname ja kuidas sellele reageerime.

Seetõttu olen järjest rohkem mõelnud ka vastutusele, mis kaasneb inimestega töötamisega.

Mitte vastutusele olla kogu aeg ideaalne.

Arstid on inimesed. Õpetajad on inimesed. Juhid on inimesed. Coachid on inimesed. Meil kõigil on stress, väsimus, halvad päevad ja oma lood.

Me eksime.

Aga mida suurem on meie positsioonist tulenev mõju teisele inimesele, seda olulisem on minu meelest teadvustada, kuidas me seda mõju kasutame.

Sa võid olla nõudlik ilma alandamata. Sa võid anda negatiivset tagasisidet ilma inimest pisendamata. Sa võid mitte nõustuda ja jääda ikkagi lugupidavaks.

Ja kui läheb halvasti, saab ka tagasi minna ja öelda: ma ei rääkinud sinuga hästi.

Meie mõju ei ole ainult negatiivne

Selle kõige juures ei taha ma tegelikult rääkida ainult sellest, kuidas me võime teisele haiget teha.

Sest mõju töötab ka teistpidi.

Mõtle sellele arstile, kelle kabinetist oled lahkunud tundega, et lõpuks ometi keegi kuulas.

Õpetajale, kes uskus sinusse ajal, kui sina ise veel ei uskunud.

Juhile, kelle juures julgesid öelda, et tegid vea, sest teadsid, et sind ei alandata selle eest.

Mõnikord ei pruugi ka need inimesed ise teada, kui suur mõju neil meile oli.

Võib-olla ongi üks osa teadlikumast enesejuhtimisest see, et me ei märka ainult seda, mis meie enda sees toimub.

Me märkame ka seda, mida meie olek, sõnad ja käitumine teistes inimestes tekitavad.

Sest sinu jaoks võib see olla üks täiesti tavaline kohtumine. Üks lause. Üks hetk keset kiiret päeva.

Teine inimene võib seda mäletada veel aastaid.