Pärast 21 aastat samas ettevõttes sain koondamisteate.
See oli ühest küljest kergendus ja teisest küljest ehmatus. Kergendus, sest olin salamisi juba mõnda aega unistanud uuest elust. Ehmatus, sest nüüd oli see võimalus äkki päriselt käes - ja ma ei teadnud veel, milline see elu olema hakkab.
Olin sellesse ettevõttesse väga palju andnud ja aidanud ehitada üles midagi suurt ja tähendusrikast, mille üle olen siiani uhke. Seal oli turvalisus, head inimesed ja töö, mida oskasin hästi teha. Ja ometi teadsin juba mitu aastat enne koondamist, et midagi minus oli muutunud.
Viimastel aastatel olid ärevus ja pinge minu sees sagedased külalised. Samal ajal oli alles ka turvatunne. Need eksisteerisid kõrvuti. Mingi osa minust tahtis juba liikuda, kuigi väliselt ei olnud seda veel eriti näha. Tol ajal arvasin, et mul lihtsalt ei jätku julgust. Täna ma seda enam ei usu. Ma olin jõudnud ootustsooni.
Turvatsoon - uks mugavustsooni
Mugavustsoonile eelneb minu jaoks turvatsoon. Sinna jõuame pärast seda, kui oleme midagi keerulist läbi teinud või ennast ületanud. See võib olla raske elusündmus, aga ka midagi, mille oleme ise valinud: uus töökoht, suhtest lahkumine, suure vastutuse võtmine või enda nähtavamaks tegemine.
Pärast sellist kogemust vajame aega, et pinge saaks taanduda. Saame sügavamalt hingata, jõudu koguda ja uue olukorraga harjuda. Turvatsoon ei ole luksus ega koht, millest peaks kiiresti edasi liikuma. See on taastumise osa ja uks mugavustsooni.
Kui oleme seal piisavalt kaua olnud, hakkab elu jälle tuttavana tunduma. Me ei pea enam iga päev pingutama, et uues olukorras toime tulla. Tekib rohkem ruumi lihtsalt olemiseks ja elu nautimiseks.
Mugavustsoon
Mugavustsoon on saanud palju kriitikat. Sageli räägitakse sellest kui kohast, kuhu jääme liiga kauaks kinni. Mina näen seda värvikirevamalt. Mugavustsoon võib olla väga hea koht. Seal on tuttav, turvaline ja rahulik. Sa ei pea ennast kogu aeg tõestama ega järgmise eesmärgi poole suruma.
Minu elus on olnud aegu, mil olen seda väga vajanud. Ja on olnud aegu, mil olen märganud, et ma enam ei puhka seal. Midagi minus on hakanud vaikselt liikuma, kuigi ma ise pole veel ühtegi päris sammu teinud.
Kui kaua mugavustsoonis olla, on väga isiklik. Mingil hetkel võib tekkida uus huvi, mõte või uudishimu. Praegune elu ei pruugi olla halb. Sina ise ei ole lihtsalt enam päris sama inimene, kes sellesse ellu kunagi jõudis. See on kutse.
Kutse ja ootustsoon
Kutse ei tule alati suure äratundmise või selge otsusena. Sageli algab see üsna vaikselt. Hakkad mõtlema teistsugusest tööst, suhtest või elust. Loed, kuulad ja uurid võimalusi. Võib-olla õpid midagi uut või teed plaane, millest sa veel kellelegi ei räägi. Mõte tuleb aga ikka tagasi.
Kui kutse on juba olemas, aga sellele ei ole veel järgnenud liikumist, oled jõudnud ootustsooni. Seal ei ole enam nii mugav kui varem. Seal võib olla korraga rahulolematust, rahutust ja ootusärevust. Tead juba, et tahad midagi muuta, kuid ootad veel õiget hetke, rohkem kindlust või selgemat plaani.
Varsti ma teen. Siis, kui olen valmis. Kui mul on rohkem raha, aega või julgust. Kui tean täpselt, kuidas kõik välja kukub.
Väliselt võib see paista ettevalmistusena. Mõnikord ongi vaja enne tegutsemist infot koguda. Ootamine ei ole iseenesest probleem. Oluline on see, mis edasi saab.
Kui ootusest saab liikumine
Kui ootusele järgneb päris samm, liigume kasvutsooni. See ei pea olema suur hüpe ega kogu elu korraga muutmine. Vahel tähendab kasv ühte vestlust, avalduse saatmist, oma soovi väljaütlemist või millegi proovimist väikeses mahus. Teeme midagi, mida pole varem teinud, ja selles on natuke ebakindlust.
Kasvutsoonis ei ole päris mugav, kuid seal on piisavalt turvaline, et suudame endiselt mõelda, valida ja tegutseda. Pärast kasvamist vajame jälle taastumist. Liigume tagasi turvatsooni ning sealt edasi mugavustsooni, kuni tuleb järgmine kutse.
See liikumine ei ole päris ring, sest me ei jõua tagasi samasse kohta. Pigem liigume spiraalis. Iga uus kogemus muudab meid natuke ja järgmise ringi läbime juba teise inimesena.
Kui liikumist ei tule
Kui jääme ootustsooni pikaks ajaks, hakkab tekkima frustratsioon. Sisemine valmisolek liikumiseks on tekkinud, aga tegevust ei järgne. Energia, mis võiks minna muutuse tegemisse, võib hakata väljenduma rahutuse, ärevuse, ärrituvuse või pideva rahulolematusena. Vahel pöördub see meie enda vastu – hakkame ennast kritiseerima, et meil pole piisavalt julgust või tahtejõudu.
Probleem ei pruugi olla selles, et energiat pole. Energia on olemas, aga see ei leia kohta, kuhu liikuda.
Mida räägib siin närvisüsteem?
Mõistusega võime juba väga hästi teada, mida tahame. See ei tähenda, et meie keha tunneks ennast muutuse ees sama kindlalt. Kui pinge läheb liiga suureks, võime muutuda ärevaks või tõmbuda endasse. Siis kaob selgus ja tegutsemine muutub raskemaks.
Need seisundid ei ole lineaarsed. Võime nende vahel edasi-tagasi liikuda ja olla eri eluvaldkondades samal ajal täiesti erinevas kohas.
Inimesed ei jää kinni mugavustsooni
Olen hakanud mõtlema, et inimesed ei jäägi alati kinni mugavustsooni. Mugavustsoonis võib veel päriselt hea olla. Nad jäävad kinni ootustsooni – kohta, kus nad on enda sees juba ammu aru saanud, et midagi peab muutuma, kuid ei ole veel liikuma hakanud.
Mõnikord hoiab edasi liikumast hirm. Vahel tänutunne selle koha vastu, mis meid kunagi kandis. Või lojaalsus inimestele ja elule, mille oleme ise üles ehitanud. Minu jaoks oli vana töökoht olnud palju enamat kui töö. See oli osa minu identiteedist. Uue poole liikumine tähendas ka sellest kõigest lahti laskmist.
Koondamisteade tegi nähtavaks selle, mida olin enda sees juba mõnda aega teadnud. See koht oli oma töö minu jaoks ära teinud. Edasi liikumine ei muuda eelmist valikut valeks ega võta ära selle tähendust. Vahel oleme lihtsalt ise vahepeal muutunud.
Ja võib-olla hoiabki meid kõige rohkem kinni vana versioon meist, kes seda tuttavat kohta kunagi vajas. Minu jaoks oli see koht olnud pikka aega õige ja vajalik. Aga mina ei olnud enam sama inimene.
Kui tunned, et oled ootustsoonis, ei pea sa veel kogu edasist teed teadma. Mõtle alustuseks, mis oleks üks väike samm, mida saaksid praegu teha: üks vestlus, kiri või esimene proovimine.
Millises tsoonis tunned sina ennast täna ära?